Veeteede Ameti ajalugu

Veeteede Ameti ajalugu saab alguse 1918. aastast. Seoses Saksa okupatsioonivõimude lahkumisega Eestist läks 13. novembril Tuletornide ja Meremärkide Valitsus Eesti Ajutise Valitsuse kätte. Samal päeval moodustati Tuletornide ja Meremärkide Valitsus. Järgmisel päeval, 14. novembril võeti Ajutise Valitsuse esindaja poolt sakslastelt üle Tallinna sadam ning moodustati Tallinna sadama komandatuur, millest hiljem kujunes Sadamate Valitsus.

Merejõudude juhataja 1. veebruari 1919. a päevakäsuga reorganiseeriti Sadamate Valitsus. Lisaks olemasolevale Sadamate Valitsusele loodi kaks uut valitsust:

1) Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsus ning

2) Veeteede, Sadamate Süvendamise ja Parandamise Amet, mis tegutsesid kõik iseseisvalt.

1. märtsil 1920. a koondati moodustatud valitsused ja osakonnad Mereasjanduse Peavalitsuseks, mis allutati Kaubandus-Tööstusministeeriumile. 22. mail 1922. a viidi Mereasjanduse Peavalitsus Kaubandus-Tööstusministeeriumi alluvusest Teedeministeeriumi alluvusse.

1. juulil 1929. a korraldati Mereasjanduse Peavalitsus ümber ja nimetati Veeteede Valitsuseks, mille põhiliseks ülesandeks oli laevade liikumise korraldamine Eesti mere- ja sisevetes, uute sadamate projektide ja veeteede korralduskavade koostamine, Eesti kaubalaevastiku tehniline järelevalve ja riikliku kaubalaevastiku tegevuse juhtimine. 

Seoses laevade kinnitamise ja registreerimise seaduse jõustumisega 22. oktoobril 1937. a hakkas Veeteede Valitsuse juures töötama Laevakinnistus-Inspektuur, mis moodustus senisest Tallinna Ringkonnakohtu juures asuvast Laevakinnistusjaoskonnast ja Veeteede Valitsuse laevade registreerimise alast.

Riigihoidja poolt 8. aprillil 1938. a dekreedina välja antud valitsemise korraldamise seaduse alusel nimetati Veeteede Valitsus ümber Veeteede Talituseks. Asutuse ülesanded jäid sealjuures endiseks.

Veeteede Talitus eksisteeris kuni nõukogude valitsusasutuste loomiseni.

31. detsembri 1940. a aktiga anti Veeteede Talituse varad, kapital ja arhiiv üle Eesti Riiklikule Merelaevandusele Tallinna Mere Kaubasadama isikus.

Tuletornid koos inventariga anti üle NSVL Sõja-Merelaevastiku Hüdrograafia Teenistusele.

Veeteede Ameti taasloomine

Otsus Veeteede Ameti moodustamise kohta võeti vastu 1. detsembril 1989. a tolleaegses Transpordikomitees. Samal päeval asus tööle ka esimene peadirektor. 16. jaanuaril 1990. a moodustati Eesti NSV Valitsuse määruse alusel  Veeteede Amet.

29. aprillil 1990. a kinnitas valitsus Veeteede Ameti põhimääruse, millega anti Veeteede Ametile iseseisva juriidilise isiku staatus. Veeteede Amet määrati Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministeeriumi alluvusse.

Veeteede Ameti esimene suurem ülesanne oli kaubandusliku meresõidu koodeksi ettevalmistamine, mis pärast mahukat tööd 9. detsembril 1991. a Riigikogus ka vastu võeti. Samas hakati looma Eesti laevaregistrit. 8. novembril 1991. a kinnitas Vabariigi Valitsus laevaregistri põhimääruse ning liputunnistuse nr 1 sai jäämurdja Suur Tõll.

1990. a alguses tekkis vajadus hakata meremehi varustama Eesti dokumentidega ning 6. novembril 1992. a anti välja 21 esimest Eesti meremehe teenistusraamatut.

Samm-sammult lisandusid Veeteede Ametile uued kohustused. 3. augustil 1993. a kirjutati alla Eesti ja Venemaa vahelisele kokkuleppele Eesti territooriumil paiknevate Venemaa sõjalaevastikule kuuluvate hüdrograafiavarade üleandmise kohta. Sama aasta 1. oktoobrist võttis Eesti endale vastutuse tagada ohutu laevaliiklus oma vetes. Endale võetud kohustuste täitmiseks osteti 1993. a Veeteede Ametile jäämurdja Tarmo. Alustati ka Eesti merekaartide trükkimist, mille esimene seeria Pärnu laht ilmus trükist juba 27. juulil 1993.

Veeteede Ameti taaseksisteerimise esimestel aastatel kuulusid organisatsiooni tegevusvaldkonda ka lootsimise ja rannavalvega seotud ülesanded. Viimane tähendas, et tegeleti nii merepääste kui ka merereostuse likvideerimisega. 1995. a läksid rannavalve ja 1996. a lootsimise kohustused üle teistele institutsioonidele, samuti jäälõhkumise kohustus 1996. aastal, mis alates 2000. a taas Veeteede Ameti kohustuste hulka kuulub.

Paralleelselt tööga Eestis hakkas Veeteede Amet looma rahvusvahelisi suhteid. 31. jaanuaril 1992. a astuti Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) liikmeks, kiiresti ühineti ka tähtsamate merendusalaste rahvusvaheliste konventsioonidega.

Lisaks IMO-le ühineti 1994. a jaanuaris Rahvusvahelise Meremärgistuse ja Tuletornide Assotsiatsiooniga (IALA), 1997. a veebruaris Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooniga (IHO) ja 2001. a märtsis Rahvusvahelise Navigatsiooni Liiduga (PIANC). 01.07.2005. a on Eesti Pariisi vastastikuse mõistmise memorandumi (Paris MOU  riiklik sadamakontroll) täisliige.